Lemmikloomade vereanalüüs

1. Miks on vereanalüüsid nii tähtsad?

Kõrvalekalded vereanalüüsis tekivad enamasti enne kui kliiniliselt märgatavad haigustunnused. Vereuuring võimaldab terviseprobleemide jälile jõuda varem ning alustada raviga haigusseisundi algjärgus. Varajane ravi on alati tõhusam, kergem ja viib kiiremini ravitulemusteni ning ühtlasi madalamate ravikuludega. See reegel kehtib nii humaan- kui ka veterinaarmeditsiinis. Kuna lemmikloomad ei suuda oma vaevusi inimesega võrreldavalt kirjeldada, on analüüsidest saadud objektiivne info nende puhul asendamatu.

2. Missugustele loomadele on võimalik vereanalüüse teha? Kas ainult suurtele loomadele või ka väikestele, nagu hamstritele, kilpkonnadele, kaladele?

Vereanalüüsidel on tähtis koht isegi kõige väiksemate eksootiliste lemmikute ravis. Küll aga on vereproovi võtmine ja selle uurimine vaieldamatult keerulisem ning kogemusi nõudvam kui koerte ja kasside ravis. Loomaarst peab tundma vastava liigi anatoomiat: kus ja kuidas kulgevad suuremad veresooned, kui palju verd on looma organismist turvaline võtta ohtlikku verekaotust tekitamata. Samuti on vajalikud teadmised looma käitumisest: kuidas fikseerida looma verevõtuks, tagades nii lemmiku kui ka kliinikupersonali ohutus, kas verevõtmisega kaasnev stress võib looma seisundit halvendada, kas loom tuleb proovivõtmiseks anesteesiasse viia. Väikestelt lemmikutelt kogutud proovi hulk on märksa väiksem kui tavapäraste automaatsete vereanalüsaatorite tööks vajalik oleks. Seetõttu on tähtis roll analüüside vaatlemisel mikroskoobi all, kusjuures roomajate ning lindude vererakud erinevad imetajate verest kardinaalselt. Koostöös rahvusvaheliste veterinaarlaboritega on aga loomaarstil võimalik lasta teostada väga põhjalikke vereuuringuid kõige erinevamatele lemmikutele juba väga väikese verekoguse põhjal.

3. Milleks ja millal vereanalüüse tehakse? Kas neid tuleb teha vaid looma haigestumisel või perioodiliselt? Miks?

Kui loom saabub kliinikusse haigestumise kahtlusel või kriitilise vigastusega, on vereproovi võtmine üks esimesi protseduure, mis loomaga tehakse. See annab asendamatu info, millises seisundis on kriitilise patsiendi organism ja kuidas seisundit kiiresti stabiliseerida; kus organismis võib paikneda probleem ning kas ja millist edasist diagnostikat on vaja; milliseid ravimeid tohib kasutada ja mida tuleb vältida.

Teine oluline aeg vereanalüüsi tegemiseks on operatsiooniks või hambaraviks anesteesiasse viimise eelselt: anesteesia destabiliseerib kõiki organismi regulatsioonimehhanisme, koormab organeid. Vereanalüüs annab ülevaate, kas anesteesia võib olla riskantne, milliseid anesteesiaravimeid on ohutu kasutada. Kroonilise haigusega loomade ravi jälgimises on tähtsad perioodilised vereanalüüsid. Niisama olulised on vereanalüüsid korrapäraselt ravimeid saavate loomade maksa ja neerude töö kontrollimiseks. Loomadel, kes saavad püsivalt mõnda ravimit, on vajalik selle ravimi kontsentratsiooni veres regulaarselt määrata, näiteks epilepsia ravimi fenobarbitaali kontsentratsiooni. Vereproovist on võimalik määrata erinevaid nakkushaigusi kiirtesti abil: leptospiroosi, puugi levitatavate haiguste, kasside leukeemia viiruse, kasside panleukopeenia korral – neist viimase testi saab kliinikus teha kohe, umbes 10 minutiga. See annab loomaarstile võimaluse kohe õige diagnoos panna ja ravi alustada.

Heas tervislikus seisundis loomaga tuleb käia veterinaarkontrollis kord aastas, eaka loomaga vähemalt kaks korda aastas. Korralise tervisekontrolli osana tuleb kliiniliselt tervelt loomalt vereanalüüs võtta, kui koer on umbes 1–2-aastane ehk äsja täiskasvanuikka jõudnud (selle analüüsivastuse saab võtta siis referentsväärtuseks edasiste analüüside hindamisel – teame, mis on selle koera jaoks normaalne.  Dr Heli Säre soovitab kõigile lemmikutele teostada vereanalüüs regulaarse tervisekontrolli raames vähemalt kord aastas.

4. Millest see protseduur koosneb? Mida loom või tema omanik peavad tegema?

Koeralt ja kassilt on võimalik verd võtta eesjäseme nahaveenist kohe küünarliigesest allpool, kägiveenist kaela alaküljel, tagajäseme nahaveenist taga käpa välisküljel umbes kannaliigesekõrgusel ning kassil ka reieveenist reie siseküljel. Üldjuhul piisab, kui assistent selle protseduuri kestel looma kergelt paigal hoiab; ärevad koerad, kutsikad ja kassid vajavad tihti üsna kindlat fikseerimist – verevõtmise ajal ei tohi loom palju liigutada. Proovivõtt ei ole loomale eriti valus, stress ja ebamugavustunne kaasnevad eelkõige kinnihoidmise, jäseme välja sirutamise ning kliinikus viibimise ärevusega. Protseduur ise ei kesta kauem kui vereproovi võtmine inimeselt. Proovijärgselt paigaldatakse käpa ümber plaaster või hoitakse vatitampooniga torkekohta mõni minut surve all, verejooksu proovivõtukohast kartma ei pea. Tavapäraselt verevõtukoht esmalt pügatakse, aga enamasti on loomaomaniku palvel – näiteks eelseisva näitusega seoses – nii koeralt kui ka kassilt võimalik veresoon leida ning analüüs võtta ka karvu pügamata.

Kui inimestelt nõutakse vereanalüüsi andmisele eelnevalt pea alati 12-tunnist paastumist, siis lemmikloomadele puhul see vajalik ei ole – söömata olemise vajaduse täpsustab loomaarst. Küll aga tasub tähelepanu pöörata kutsika sotsialiseerimisele juba esimestest elukuudest alates – julge ja kuulekas lemmik on loomakliinikus rahulikum ning vereanalüüsi võtmine läheb kergemalt. Kassile võiks tutvustada transpordipuuri kodukeskkonnas – nii püsib kass loomakliinikusse transportimise käigus rahulikumana. Kui kassipoeg on algusest peale harjunud süllevõtmise, silitamise ning kammimise-harjamisega, ei ole ka arsti juures käimine ning verevõtmine talle liigselt hirmutav kogemus.

Millist infot on võimalik vereanalüüsist saada?

Tavapärased analüüsid, mida vereproovidega teostatakse, on verepildiuuring (nn kliiniline veri) ning erinevad biokeemilise koostise analüüsid. Verepildis loendatakse ära organismis esinevad punased verelibled, valgete vereliblede arv liigiti, ning vereliistakute arv, mõõdetakse vereliblede suurus ning punastes verelibledes sisalduva hemoglobiini hulk, määratakse, kas verre on ilmunud rakkude noorvorme, mida tavapäraselt ei esine, ning vaadatakse, kas veres pole näha parasiite. Tänapäeval teevad kogu loendamise ja mõõtmise tavaliselt ära laboriaparaadid, kuid kõrvalekallete puhul on endiselt tähtsal kohal rakkude vaatlemine mikroskoobi all. Haigusseisundid, mida normaalsest kõrvale kaldunud verepildi põhjal võib kahtlustada, on aneemia, erinevad põletikud, verehüübimishäired, verevähivormid, immuunsüsteemi üle- või alatalitlusega kulgevad haigused. Verepilti muudavad ka füsioloogilised seisundid, nagu stress, tiinus ja vedelikupuudus.

Biokeemilise koostise analüüsides määratakse kõige sagedamini ainevahetuse jääkproduktide, maksaensüümide, veresuhkru ja -valgu, kolesterooli, sapphapete, kaltsiumi ja fosforiühendite ning naatriumi-, kaaliumi- ja klooriooni koguseline sisaldus vereplasmas. On teada nende ainete keskmised kogused iga loomaliigi kohta, ning kui mõõdetud väärtus erineb oluliselt keskmisest, võib kahtlustada haigusseisundit elundis, mis vastava aine kogust kehas reguleerib. Teatavat haigust kahtlustades mõõdetakse biokeemiliselt erinevate hormoonide, seedeensüümide, hüübimisfaktorite, mineraalainete või vitamiinide sisaldus, otsitakse eri antikehavalkude (immuunsüsteemi osa), patogeenide või toksiliste ainete esinemist veres – aineid, mille kogust vereanalüüsis määrata saab, on väga palju.

Vereanalüüs on diagnostika osa ning annab õige pildi looma tervisest vaid siis, kui seda hinnatakse, võttes arvesse looma eripära (sugu, vanust, füsioloogilist seisundit, läbipõetud haigusi), parajasti esinevaid vaevusi ning tõlgendades igat üksikut verenäitajat, võttes samal ajal arvesse teisi. Vereanalüüs hindab, kas teatud organi töös või verekoostises esineb puudusi, ent vaid harva on organite talitlushäiretel vaid üks põhjus ning paljudel juhtudel võib üks ja sama kõrvalekalle tuleneda isegi mitme erineva organi funktsioonihäirest. Loomaarst määrab analüüsi põhjal kõrvalekallete võimalikud põhjused, n-ö diferentsiaaldiagnoosid, aga lõppdiagnoosi saab panna üksnes igakülgse, kogu looma arvesse võtva käsitluse alusel.

Mõne kõrvalekalde puhul on vereanalüüsi oluline hinnata dünaamikas, sest ühekordne analüüs annab vaid hetkepildi: näiteks kriitilise haiguse puhul erineb vereanalüüs enne ja pärast looma seisundi stabiliseerimist nagu öö ja päev.

5. Kui palju selline analüüs maksab? Kas hind sõltub ka loomaliigist? Millised tegurid mõjutavad analüüsi hinda?

Analüüsi maksumuse moodustavad ühelt poolt vereproovi võtmine ning teiselt poolt teostatavad analüüsid. Analüüsi hinna määrab tehtavate analüüside hulk ja liik: tavapäraselt teostatavad biokeemilised uuringud ning verepildiuuringud on soodsamad, spetsiifilise aine määramine kallim – iga analüüsi tegemiseks on vajalikud spetsiaalsed reagendid ning tihti ka spetsiaalne aparatuur. Kui loomaarst saadab võetud vereproovid välislaboratooriumisse edasi, võivad olenevalt vahemaast ja vajalikest säilitustingimustest lisanduda saatmiskulud. Väga kartlikult või agressiivselt loomalt vere võtmiseks võib olla vajalik ta esmalt rahustite või anesteetikumite abil kergesse unne viia, mis teeb hinna kallimaks. Kasutusel on nn simulatsioonitestid, mille raames määratakse veres teatud aine sisaldus enne ja pärast söömist või mõne ravimi süstimist – sellised uuringud on kulukad, sest hõlmavad endas mitut vereproovi võtmist, mitmekordset analüüsimist ning tihti veel küllaltki kallite ravimite manustamist. Selline on näiteks Cushingi sündroomi diagnoosimiseks vajalik test.

Vereanalüüs on tänapäeval veterinaarmeditsiinis diagnoosi väljaselgitamiseks väga tähtsal kohal. Paljudes kaasaegsetes loomakliinikutes on lemmikloomade jaoks spetsiaalne labor, kus on võimalik kohapeal teostada vereanalüüse: vere hematoloogia, biokeemia analüüsid, veregaaside analüüsid, erinevad hüübimisfaktorid, võimalik on määrata koerte ja kasside veregruppe, teostada hormoonide kontsentratsiooni määramised, olemas on ka erinevad nakkushaiguste paneelid, vereäige mikroskoopia jne. Vastused analüüsidele saadakse juba mõne minuti jooksul – eriti oluline on analüüsi vastuse saamise kiirus just erakorralise ja kriitilise patsiendi ravimisel.

Väga oluline on kõigepealt määrata täpne diagnoos ja siis on võimalik seda haigust ka ravida! Enamasti alati!