Hambaravi ja anesteesia
Heli Säre, DVM, Dr.Vet.Med., Cert.VA
Anestesioloogia dotsent
Eesti Maaülikool
Kreutzwaldi 62, Tartu
heli.sare@icloud.com
Paljusid suuõõneprotseduure on võimalik teostada ärkvel loomal või rahustatud loomal, kuid enamik hambaravi ja suuõõne operatsioonidest saab läbiviia põhjalikult siiski ainult üldanesteesias. Loomaomanike hirm üldanesteesia ees on põhjendatud. Lemmikloomade üldanesteesia suremus on kordades kõrgem kui inimestel, kuigi veterinaarias on see tunduvalt paranenud viimase 10 aasta jooksul. Anesteesiariski vähendamiseks on väljatöötatud väikeloomaarstidele soovituslikud juhised, milles, rõhutatakse individuaalset lähenemist igale patsiendile. Eriti oluline on preanesteetiline ülevaatlus, premedikatsiooni valik, individuaalsele patsiendile sobilike ravimite valik anesteesia sissejuhatamiseks, anesteesia säilitamiseks. Samuti anesteesias patsiendi pidev süstematiseeritud monitooring, mis jätkub ka ärkamisfaasis, kuni patsiendi täieliku ärkamiseni (Bednarski et.al 2011).
Kui räägime hambaravist ja suuhügieenist, siis enamasti pöörduvad loomaomanikud kliinikusse kas noore ja terve lemmikloomaga, et kontrollida hambumust või eemaldada väljalangemata piimahammast, või siis tõsisema suuõõneprobleemiga kui lemmikloom on juba geriaatrilises elustaadiumis. Ka kliiniliselt terve geriaatrilise patsiendi puhul tuleb arvestada eakatel patsientidel esinevaid füsioloogilisi muutusi, sealhulgas east tingitud funktsionaalsete ressursside olulist vähenemist ja ainevahetuse aeglustumist. Eakatel patsientidel on palju haakuvaid meditsiinilisi probleeme ja kaasnevaid haiguseid, mis vajavad erilist tähelepanu enne anesteesia sissejuhatamist. Preanesteetiline kliiniline läbivaatlus, vereproov, rindkere rüntgenülesvõte jt. diagnostilised protseduurid on vajalikud, et väljaselgitada täpne patsiendi kliiniline seisund ja sellest sõltuvalt valida sobilik anesteesia protokoll. Üldjoontes tugineb turvaline ja efektiivne anesteesia just patsiendi anesteesia eelsel hindamisel ja ettevalmistamisel. Tõsisemate patoloogiate tuvastamisel, vajavad geriaatrilised patsiendid enne anesteesiat stabiliseerimist või isegi pikaajalist ravi, et siis hiljem ohutult läbi viia anesteesias teostatav protseduur. Rahusti ehk sedatsiooni all on võimalik küll patsiendil hoida ära üldanesteesiaga kaasnevaid riske, kuid teiselt poolt pole see jällegi ohutu- kõik sedatsiooni esilekutsuvad ravimid vähendavad hingamisteid kaitsvaid reflekse ning suurendavad on ohtu hingamisteede obstruktsioonile. Suuõõne protseduuride korral on suurenenud oht sülje, vere, protseduuril kasutatava loputusvedeliku sattumiseks hingamisteedesse, millega tagajärjeks võib olla kõrge letaalsusega aspiratsiooni pneumoonia. Samuti pole intubeerimata patsiendile võimalik manustada 100% hapnikku ja säilitada anesteesiat inhalatsiooni anesteetikumiga.
Standardsoovitus on suuõõne protseduurideks kõik patsiendid intubeerida ja protseduur teostada inhalatsioonianesteesias. Täidetava mansetiga intubatsioonitoru kaitseb hingamisteid võimaliku aspiratsiooni eest ja tagab patsiendil vabad hingamisteed. Samuti on võimalik intubatsioonitoru kaudu manustada 100% hapnikku ja jälgida väljahingatava süsihappegaasi konsentratsiooni; vajadusel saab teostada kunstlikku hingamist ning võimaldab manustada inhalatsiooni anesteetikumi saastamata anesteesia jääkgaasidega töökeskkonda. Kindlasti peab olema ettevaatlik, et intubatsioonitoru manset ei oleks täidatud liialt suure rõhuga, mis võib põhjustada trahheas isheemilist kahjustust ning patsiendi liigutamisel mehaanilist traumat. Samuti peab veenduma, et intubatsioonitoru pole dislokeerunud peapronhi (liiga sügavale). Intubeeritud kassidel on suurenenud risk kõri ja hingetoru vigastusteks, seetõttu peab olema väga ettevaatlik kassi intubeerimisel ja liigutamisel anesteesia ajal (Mitchell, et al 2000).
Kindel soovitus on patsiendile paigaldada veenikanüül enne üldanesteesia sissejuhatamist. See võimaldab manustada ravimeid intravenoosselt ja teostada vedelikteraapiat. Balantseeritud elektrolüütide või teiste kristalloidlahuste manustamine on tänapäeva üldanesteesia läbiviimisel standard. Kuna enamus anesteetikume põhjustavad vasodilatatsiooni, siis on vedelikteraapia näidustatud relatiivse hüpovoleemia ärahoidmiseks. Infusioonlahuse manustamise kiirus on 10 ml/kg/h, aga ka see sõltub siiski patsiendist ja protseduurist.
Valuvaigistite kasutamine on väga oluline, ka anesteesia ohutuse seisukohalt! Suuõõne protseduuride korral on võimalik üldanesteesia sügavust tunduvalt vähendada lokaalanesteesia blokaadi teostamisega. Kindlasti tuleb arvestada maksimaalne ohutu lokaalanesteetikumi doos ja seda mitte ületada.
Üldanesteesias patsiendi anesteesia sügavuse, kardiovaskulaar ja respiratoorsüsteemi ning oksügenatsiooni pidev jälgimine anesteesia säilitamise ning ärkamisfaasis on tänapäeval komplikatsioonidevaba anesteesia aluseks. Väga oluline on jälgida patsiendi kehatemperatuuri ja hoida see normi piires (Bednarski et.al 2011). Anesteesia jälgimist peab läbi viima kliiniku töötaja, kes on võimeline eristama normaalset parameetrit ebatavalisest- see annab võimaluse sekkuda enne kui tekkinud komplikatsioon on progresseerunud pöördumatuks. Komplikatsioonidevaba anesteesia eeldab tähelepanelikku ja koolitatud meeskonda, kes mõistavad kliinilist farmakoloogiat, individuaalse patsiendi füsioloogilisi kõrvalekaldeid ning anesteesia jälgimise aparatuuri. Personal peab olema võimeline hindama patsiendi neurovegetatiivseid vastuseid ja reageerima vajadusel kiiresti ja effektiivselt.
Kirjandus:
- Mitchell SL, McCarthy R, Rudloff E, Pernell RT. Tracheal rupture associated with intubation in cats: 20 cases (1996-1998). J Am Vet Med Assoc. 2000 May 15;216(10):1592-5.
- Richard Bednarski, Kurt Grimm, Ralph Harvey, Victoria M. Lukasik, W. Sean Penn, Brett Sargent, Kim Spelts. AAHA Anesthesia Guidelines for Dogs and Cats. JAAHA 2011 Nov/Dec 47:6.